PILT SELGE, MÕTTED SEGASED!

100% füüsiliselt Inglismaal, 50% mõtetega Eestis. Pakkisin siis 4. jaanuaril oma asjad ja istusin keset lumetormi lennukile. Uskuge või mitte, aga lend hilines, mistõttu tuli mul järgmisele lennule kiire sprint teha, aga ajalehe ma esimesest reast veel sain ja toreda italiaanost naabri ka.

Alustame siis algusest. Paanika, paanika, paanika, mis kõik vaja enne ära teha, kui Inglismaale minna. Ega tegelikult olgem ausad, suurt mitte midagi, võta lihtsalt asjad ja kõik ülejäänud selgub kohapeal. Nii kaua kui me veel kõik Euroopa Liidus, on asi meile kerge. Pass kaasa ja tulema!

Pilt selge, mõtted segased – ümber minu on olnud sellel lühikesel perioodil selge ja tavapärane pilt, kuid minu mõtetes on olnud kaos. Suudan mõelda tuhandest asjast korraga, samas mitte midagi mõeldes, mitte millegile keskendudes. Selle kõige haripunktiks oli esimene päev koolis. Ma olin võõras keskkonnas, mul oli ärevus sees, mul oli lõbus... Aga ma ei tahtnud seal olla, kuna arvasin, et mul on nii palju veel Eestis teha. Kuid selle kõik tingis asjaolu, et olin viimase kahe kuu jooksul olnud kodumaal ainult poolteist nädalat. Mis niigi raske samm minu jaoks, muutus kordades raskemaks. Lisaks jäin tohutult haigeks, ega neid tekke, patju, potte, panne pole just tore hankida, kui palavik viib pildi eest ning kõndida tuleb üles mäkke, kus on su elamine. Kuid mul olin olemas sõbrad ja lähendased, aga tunnen, et hoidsin liialt kõik endale. Kuid tänu neile oli see kõik pehmem ja hakkan juba vaikselt taas iseendaks muutuma.

Minu üheks missiooniks on saada oma kole toa sein täis õnnelikke inimesi ja mälestusi, selleks ostsin Polaroid kaamera ja armastan seda, kuna emotsioonid on tohutud ja elavad. Nii palju kui jõudsin jäädvustasin ka sõpru Eestis.

Kõige selle tobeda nutu kõrval olen ma siiski õnnelikult kohal ja lennujaamas tõstsid mu tuju igavesed naerupallid palestrakad. Aitäh teile, et tulite saatma! Aitäh kõigile, kes mulle edu soovisid ja mind meeles pidasid.

Esimesed päevad NFTS’s on olnud nostalgilised. Käed külge Steenbeckile ja esimene ülesanne luua kõige isiklikum töö, mis sa kunagi üldse oled teinud, koos kahe teise üliõpilasega. Kolme minuti jooksul tunda külmavärinat enne kui arusaada, mis oli see, mis sind puudutas. Kas see on võimalik? Saame teada järgmisel esmaspäeval. Aga siiani sujub ja on meeleolukas. Ning kuuldavasti on meie kursus viimane, kes Steenbeckile oma käed külge saab lüüa. Asher Tlalim ja Richard Cox küsid, kas mulle oleks meeldinud Steenbeckil töödata? Muidugi, lõigata-kleepida oma kätega teha on emotsionaalselt miskit muud, kuid arvad, et tänapäeval saab inimestesse tungida enam kummalisemate asjadega ja ekstreemsustega, mis ei piira meie visioone. Ülesande suureks osaks on näha oma meeskonnaliikmete potensiaale ning kasutada neid täielikult ära, mis annab meile edaspidiseks oskuse arvestada teiste loominguga.

Ära kiindu meeldivasse ja hoopiski ära kiindu vastumeelsesse. Näha vastumeelset ja mitte näha meeldivat valmistab kannatust.

On olnud raske, kui alati saab olla raskem. Lootes saada oma küsimustele vastused, nii isiklikus elus, kui ka erialaselt.